Käesolevas artiklis käsitlen seda, kuidas noor Martin Heidegger (aastatel 1919-1923) läheneb filosoofia ajaloole. Avan noore Heideggeri filosoofia ajaloole lähenemise teema, keskendudes tema poolt selleks ettenähtud metodoloogilisele aspektile, fenomenoloogilis-kriitilisele destruktsioonile, ning sellele, kuidas ta loengukursuses Phänomenologie der Anschauung und des Ausdrucks antud meetodit ajaloole rakendab. Artikli peamised sihid on (Heideggeri filosoofia ajaloole lähenemise viisi lahkamise k…
Read moreKäesolevas artiklis käsitlen seda, kuidas noor Martin Heidegger (aastatel 1919-1923) läheneb filosoofia ajaloole. Avan noore Heideggeri filosoofia ajaloole lähenemise teema, keskendudes tema poolt selleks ettenähtud metodoloogilisele aspektile, fenomenoloogilis-kriitilisele destruktsioonile, ning sellele, kuidas ta loengukursuses Phänomenologie der Anschauung und des Ausdrucks antud meetodit ajaloole rakendab. Artikli peamised sihid on (Heideggeri filosoofia ajaloole lähenemise viisi lahkamise kaudu) selgitada Heideggeri seisukohta filosoofia tarvidusest pöörduda filosoofia ajaloo poole ning osutada nimetatud tarviduse ja filosoofia enesemääratluse seotusele. Selleks näitan, kuidas noor Heidegger tõstab destruktsiooni tulemina enesekohase filosoofia keskmesse faktilise elukogemuse ning ühtlasi põhjab faktiliselt elukogemuselt olemasoleva filosoofia destrueerimise tarviduse. Noore Heideggeri filosoofias faktiline elukogemus on fundamentaalne. Artikkel koosneb kolmest osast. Esmalt selgitan sissejuhatavalt probleemipüstitust. Seejärel täpsustan, mida pean silmas määratlusega "noor Heidegger" ning milles seisneb noore Heideggeri filosoofia eripära. Viimaks, kolmandas osas pöördun noore Heideggeri fenomenoloogilis-kriitilise destruktsiooni, selle ajaloole rakendamise ning sellest esilekerkiva filosoofia määratluse juurde.
