Mario Rosentau

Essees põhjendan kolme teesi. (1) Lihtsatele küsimustele tõest—nt mis on tõde või mida tähendab millegi tõesus? — ei ole lihtne vastata. Tõde on keerukas mõiste nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Filosoofiliste tõeteooriate paljusus on üks paljude tegurite hulgas, mis tekitavad segadust tõe küsimuses. (2) Enamik vestlustes ja arutlustes kasutavatest lausetest ei ole sellised, mille kohta saaks öelda „tõene“ või „väär“ (ja muid võimalusi pole). Praktiliste vestluslausete hulgas moodustavad mustvalge tõeväärtusega laused vähemuse. Neid ümbritseb suur hulk mitte-singulaarseid ja mitte-primitiivseid lauseid: esiteks, enamasti on lihtväited kombineeritud omavahel, ja teiseks, sageli on lihtväited kombineeritud modaalsete ja normatiivsete lausetega. Ometi kiputakse ka selliselt keerukaid lauseid hindama lihtsa mustvalge mõõdupuuga. (3) Eelmisega seoses — esineb suur hulk tõe küsimuses segaduse tekitajaid, mida vestlejad oskamatuse või tähelepanematuse tõttu eiravad. Taolistest teguritest vaatlen lähemalt: (a) konteksti, mis „tõe tegijana“ nõuab vestlejatelt taustateadmisi või täiendavat süvenemist; (b) tunnistust ja kuuldust, mis vahendatud (propositsioonilise) teadmisena evib ridamisi (inimlikke) veatekitajaid; (c) episteemiliste seisundite „maatriksit“, mis kolmevalentset tõeväärtust doksastilistiliste uskumishoiakutega kombineerides käsitab ligi paarikümmet episteemilist seisundit. Episteemilised veatekitajad on „väljaspool lauseid“: inimese ja elamismaailma suhete iseloomus. Tõe(suse) probleemidel on kaks triviaalset allikat: (a) inimese tunnetuslikud, sh tõendamise võimed on piiratud; (b) maailma „tõendite salvestamise võimed“ on piiratud. Vestlustes põhjustavad ülalmainitud tegurid vigu kahel üldisel põhjusel. Esiteks, vestlejad asuvad lause tõeväärtust hindama enne, kui nad on aru saanud või välja selgitanud, mida lause (antud kontekstis) tähendab või mida kõneleja sellega öelda tahab. Teiseks, vestlejad ei mõista või eiravad modaalsusi ja allikaviiteid, mistõttu ei hooma otsese ja kaudse kõne mõju kõneluse tõeväärtusele. Lõpetuseks pakun välja üheksa filosoofilis-praktilist soovitust, mis võiksid hõlbustada hakkamasaamist tõe (või „tõe“) keerukustega. The article defends three theses. (1) The simple question of truth - e.g. what is truth or what does it mean for something to be true? - does not have a simple answer. Truth is a complex concept, both theoretically and practically. The multiplicity of philosophical theories of truth is one factor among others which leads to confusion regarding the question of truth. (2) Most sentences we use in our conversations and discussions are not such that we could say they are either 'true' or 'false' (and no other possiblity exists). Among practical conversational sentences, sentences with two possible truth value are a minority. They are surrounded by a large set of non-singular and non-primitive sentences: first, usually simple statements are combined with each other; second, simple statements are combined with modal and normative statements. Still people tend to evaluate even those more complex sentences as if they were simply true or false. (3) Related to the second thesis---there is a large number of factors which create confusion when it comes to truth but owing to ignorance and inattention, they are ignored. From these factors, I will focus upon: (a) context, which, as a "truth-maker", requires background knowledge from interlocutors or digging a little deeper; (b) testimony and hearsay, which, as mediated (propositional) knowledge, have numerous (human) error-makers; (c) a "matrix" of epistemic states, which by combining three-valued truth with doxastic attitudes includes tens of epistemic states. Epistemic error-makers are "outside the sentence": in the character of the relationship between humans and their lifeworld. The problems of truth have two trivial sources: (a) the cognitive abilities of humans, which include the ability to prove, are limited; (b) the ability of the world to "save evidence" is limited. These factors cause errors in conversations for two general reasons. First, interlocutors start evaluating the truth of a sentence before they have understood or made sense of what does this sentence means (in the given context) or what the utterer wanted to say. Second, interlocutors do not understand or ignore modality and references to sources, which in turn leads them to overlook the impact direct and indirect speech have on the truth value of a conversation. Finally I will propose nine philosophical-practical suggestions which could make it easier to cope with the complexities of truth.

Inimvajadus seletatavana on empiirilis-teoreetiline mõiste, mille kaudu on sõnastatavad mitmed humanoloogilised normtasemeseadused . Vajadus seletajana on teatavate otsuste õigustaja. Artiklis visandatakse vajaduse teoreetiline mudel, mis kirjeldaks kindlat hulka praktiliselt paratamatuid inimelu fenomene, mida nimetatakse vajadusteks, seletaks vajaduste ilmnemist ja õigustaks vajaduste rahuldamisele ehk kahju vältimisele suunatud tegevust. Mudeli tarvilikud tingimused on vajaduse subjekt - inimisik või inimgrupp; vajaduse objekt ehk otstarve, mis rahuldab vajaduse ja kõrvaldab vajaduspinge; potentsiaalne kahju , mis vältimatult sünnib vajadushüve puudusest; vajaduse vältimatuse tingimused - kindlad sõltuvusseosed inimkeha ja inimvaimu ning materiaalse ja kultuurilise elukeskkonna vahel; vajaduse pingetegur - sõltuvusseostest tulenev sund tegutseda vajaduse rahuldamise sihil. Inimvajadused on liigitatavad kahte kategooriasse ja mitmesse tüüpi. Vahetud vajadused on organismi füsioloogilised ja psüühilised vajadused ning organismi ja isiksuse keskkonna- ja elutingimusvajadused. Vahendlikud ehk funktsionaalsed olukorrakohased vajadused on tarbed vahendite järele, vältimaks või vähendamaks tõsist sattumuslikku kahju (nt kirurgia, ravimid); tarbed vahendite järele, rahuldamaks vahetuid vajadusi (nt toiduainete tööstus); tarbed vahetuid vajadusi rahuldava koostöö ja ressursiallikate järele; lõpuks tarbed innovaatiliste vahendite järele, millega tagada normtasemele vastavat eluviisi (nt elatusraha, osasaamist kultuuripärandist). Sellisena väljendab vajadus teatavat elutähtsat tingimust, mille kestev puudus tekitab vältimatult inimisikule tõsist kahju ja mille potentsiaalne või lühiajaline puudus avaldab inimesele praktiliselt paratamatut motiveerivat survet. Mis tahes vajaduse rahuldamise tõeliseks aluseks on isiksuse tõsise kahjustumise vältimine. Human need is an empirical-theoretical concept allowing formulation of humanological normic-level laws . The author proposes a theoretical model, which is able to describe a certain set of practically necessary phenomena of human life, to explain the appearance of these phenomena, and to justify decisions aiming at need-satisfaction, i.e. avoidance of serious harm . The necessary conditions of the model are a subject of the need (personal or collective), an object of the need (an appropriate operational function (purpose)), the potential harm of an unsatisfied need, nomological and humanological conditions of unavoidability of need , and the tension-factors of the need. There are two categories and several types of human needs. The immediate needs are the physiological and psychological functionality of an organism and the immediate life-conditions of an organism and personality. The intermediate , i.e. functional and circumstantial, needs are for the innovative means of direct harm avoidance and remedy, for the innovative means of the basic need-satisfaction, for the cooperation and for the sources (resources) of the basic need-satisfaction, and for the innovative providers of normal ( normic-level ) life-conditions. Therefore, the need is a vitally important condition, ongoing shortage of which inevitably and seriously harms a person, but a potential or a short-term shortage of which motivates him or her to practically necessary action. The genuine ground of need-satisfaction is the avoidance of causing serious harm to the human personality